Hetki loodusest

Õhtusel jahiretkel

«« »»

Olen mitu päeva kaugemalt jälginud tolle uhke reinuvaderi tegemisi ja seeläbi fikseerinud kellaajaliselt tema liikumisharjumusi. Ühel õhtul otsustasin, et aeg on küps vaderiga lähemalt tutvust teha. Niisiis seadsin sammud tema ühele jahimaale. Kohapeal kaevasin end sõna otseses mõttes lume sisse ja jäin ootele, endamisi lootes, et vader peab on täpne selle ja peab oma varasemate päevade ajagraafikust enam-vähem kinni. Ilm oli tollel hetkel pilves ja mõne aja pärast hakkas veel kõigele lisaks vihma tibutama. Kuna lumekaevamisest olid kindad märjad, siis peale kahte tundi lumes lamamist enam tunne kõige soojem ei olnud. Tasapisi hakkas ka õhutemperatuur langema ja sombune ilm selginema. Enne kui kolm tundi oli lumel täis tiksunud, hakkas isegi loojuv päike pilvede vahelt välja piiluma. Minu eelinfo kohaselt oleks too rebane pidanud juba ammu sellel jahimaal tagasi olema ning nüüd kus pilvede vahelt loojuv päike oli hakanud endast tasapisi märku andma, olekski nagu õige hetk vaderil areenile astuda, kuid paraku ei miskit - põllulapil valitses endiselt suur tühjus. Kui ka kolmas tund oli lumel täis tiksunud ja päike peadselt metsatuka taha peitu pugemas, hakkas mu lootus rebasega lähemalt tutvust teha taanduma - kaua sa inimloom ikka jaksad lumel end niiviisi külmutada. Kuid loodus ikka vahel üllatab ja nii paistiski kaugelt võsavahelt ühtäkki rebane, kes tuligi plaanipäraselt oma õhtuselt ringkäigult toda jahimaad üle vaatama, tõsi ajaliselt palju hiljem kui varasematel õhtutel, aga noh vähemalt tuli ja imekombel valguse mõttes kõige magusamal hetkel - 30 minutit enne oleks olnud ilm pives ja ca 20 minutit hiljem päike juba loojunud. Rebane uudistas põllul veidi ringi, kuulatas siit ja kuulatas sealt ning lõpuks sammus otse mu nina ette - ju ma nägin seal lumel siis nii huvitav välja, et tasus järgi tsekata. Vahva kohtumine oli!

Tehniline info: Nikon D700, Nikkor ED-IF 500mm f/4, 1/1000s, f/5, ISO 800.
Märts 2011.